Igal kursusel on õppijaid, kes sooritavad kõik ettenähtud ülesanded ja lõpetavad edukalt kursuse. Samas on ka neid, kes erinevatel põhjustel ei lõpeta kursust. Üks selline põhjus võib olla seotud ülesannete sooritamise edukusega. Kuigi ülesannete sooritamise aktiivsust on ka varem uuritud, on endiselt vähe teadmisi selles osas, kuidas erinevad osalejad ülesannete esitamiskatsete arvude ja testide tulemuste osas. Selles uurimuses analüüsiti eestikeelse programmeerimise MOOCi mittelõpetajate ja lõpetajate edasijõudmist ning uuriti, kuidas see näitaja erineb lõpetajate vahel, kes kuuluvad erinevatesse kaasatusklastritesse (ingl engagement clusters) ja raskuste lahendajate klastritesse (ingl difficulty-resolving clusters). Selleks koguti andmed 1065 kursusel osalejate kohta. Iga õppija kohta oli teada, mitu katset ta on teinud programmeerimisülesande lahendamisel ja testi sooritamisel, enne kui neid hinnati positiivselt, ning milline oli tema testi tulemus. Andmete töötluses kasutati kirjeldavat statistikat ja mitte-parameetrilisi teste.
Uurimuse käigus selgus, et mittelõpetajad ja lõpetajad vajasid testi sooritamiseks keskmiselt samapalju katseid, kuid mittelõpetajad tegid rohkem katseid programmeerimisülesannetes ja said madalamad testipunktid. Ülesannete lahendamisel tegid lõpetajad rohkem katseid kui testide sooritamisel. Lõpetajad, kellel oli pragmaatiline lähenemine, olid võimelised esitama korrektse lahenduse, tehes väikese arvu katseid ja saavutasid hea testi tulemuse. Samas erinevate ja rohkete abimehhanismide kasutamine raskuste lahendamisel oli seotud kõrgema katsete arvu ja madalama testi tulemusega. Tulemused aitavad aru saada, milline on ülesannete roll kursuselt välja langetamisel ja milline on erinevate stiilidega lõpetajate edasijõudmine programmeerimise MOOCil.