Muutused võivad tulla siis, kui need on meie peale sunnitud või kui me vabatahtlikult selles osaleme või isegi neid muutusi algatame, olles praeguse olukorraga rahulolematud. Muutus hariduselus koroonaviiruse pandeemia ajal, mil Eestis nagu ka mujal maailmas hariusasutused jäid kaugõppele oli ootamatu ja soovimatu muutus ning see nõudis erinevate sidusrühmade reageerimist. Selles artiklis kirjeldataksegi uurimust, mille eesmärk oli selgitada erinevate sidusrühmade tegevus Facebooki grupi „Koduõpe tehnoloogiaga“ postituste põhjal perioodil 6. märtsist kuni 26. aprillini 2020. uuritavateks olid selle Facebooki grupi liikmed, kes postitasid vähemalt ühe sõnumi. Kokku oli selliseid liikmeid 348 ja igale liikmele määrati üks kaheksast rollist, milles ta postitust tegi: õpetaja, haridusasutuse direktor, haridustehnoloog, kõrgkooli õppejõud, lapsevanem, toetaja (inimesed, kes töötasid õppematerjale või -vahendeid pakkuvates asutustes), valitsus (haridus- ja teadusministeeriumi ja selle allasutuste töötajad) ja teised. Teiste hulka kuulusid liikmed, kelle rolli ei olnud võimalik kindlaks teha, aga ka liikmed, kes ei töötanud haridusasutustes ega tugiteenuseid pakkuvates ettevõtetes (näiteks raamatukoguhoidjad, psühholoogid, sekretärid, arstid jne) ja me ei leidnud tõendeid selle kohta, et nad oleksid lapsevanemad.
Esimese sammuna kasutati deduktiivset kvantitatiivset sisuanalüüsi eelnimetatud perioodil postitatud 872 sõnumi analüüsimiseks. Sõnumite sisu kodeerimiseks viidi läbi kvantitatiivne sisuanalüüs kahe sõltumatu uurija poolt, kasutades selleks väljatöötatud kodeerimisjuhendit koos definitsioonide, kirjelduste ja kodeerijate otsuste tegemise juhistega. Kodeeriti tonaalsus, tegevus, teema, ja adressaat. Teiseks kasutati sõnumite sisu sügavamaks uurimiseks induktiivset kvalitatiivset sisuanalüüsi.
Tulemused näitavad, et kohalike sidusrühmade (õpetajad, direktorid, haridustehnoloogid, lapsevanemad) seas olid muutuste katalüsaatoriteks direktorite asemel haridustehnoloogid. Nad soovitasid ja jagasid digitehnoloogiaid, harisid veebiseminarides õpetajaid, õpilasi ja ka koolijuhte. Välised sidusrühmad (kõrgkooli õppejõud, valitsus, toetaja ja teised) toetasid kohalikke sidusrühmi psühholoogiliselt ning lõid õppematerjale ja veebiseminare. Mõneti üllatavalt selgus, et direktorid pakkusid enam psühholoogilist tuge, aga ei postitanud kuigi palju selle kriisi ajal esile kerkinud olulisi teemasid. Samuti väärib mainimist, et kuigi õpetajad olid õpetamise osas segaduses vajades metodoloogilist tuge, keskendusid õppejõud rohkem digitehnoloogiale. See näitab, et ka õpetajakoolitust pakkuvad asutused polnud selleks ootamatuks muutuseks valmis. Lisaks oli huvitav, et valitsusasutuste liikmed kirjutasid peamiselt õpetajatele, mitte nii palju direktoritele. See on oluline järeldus, sest juhtkond peaks minema alt ülespoole ja on loogilisem, kui valitsus suhtleb direktoritega, kes edastavad need sõnumid õpetajatele ja teistele kohalikele sidusrühmadele. Võib-olla oli selle ootamatu muutuse ajal õpetajatega otse pöördumine õige otsus, sest siis jõudis teave kiiresti õpetamiseni. Siiski oli oluline, et kõik sidusrühmad oleksid rakendamisprotsessist teadlikud ja seetõttu võib selline Facebooki kogukond olla kasulik.