Eesti on üks Euroopa suurimaid interneti-kasutusega riike, kuid samas on ka üks kõrgeima inteneti riskiga riike. Üks internetiga kaasnevatest probleemidest on küberkiusamine, mida on viimase kümne aasta jooksul üha enam uuritud. Samas puudub veel endiselt ühtne arusaam erinevate osapoolte vahel, millised situatsioonid on küberkiusamine ja millised pole. Sellise kontseptuaalse selguse puudumine võib viia meid olukorda, kus teadlased ja lapsed-noored, kes vastavad teadlaste koostatud ankeetidele tajuvad nähtust erinevalt. Seetõttu on vaja välja töötada küberkiusamise selge määratlus, mis oleks kooskõlas ka erinevas vanuses olevate laste-noorte arusaamadega. Selles artiklis käsitletaksegi, kas küberkiusamise mõiste määratlemisel on Eesti õpilaste puhul vanuselisi erinevusi.
Andmed koguti 325 noorukilt kahest vanuserühmast: 12–13 (49%) ja 15–16 (51%) aastat kasutades 32 stsenaariumi, mis töötati välja Euroopa projekti COST ACTION IS0801 töögrupis WG1. Nendes stenaariumides kombineeriti viis küberkiusamise kriteeriumi olemasolu (tahtlikkus, tasakaalutus võimusuhtes, korduvus, avalikus, anonüümsus). Tulemused näitasid, et tasakaalutust võimusuhtes kriteeriumit sisaldavaid stsenaariume märgistati rohkem kui küberkiusamist ja neid hinnati mõlema vanuserühma seas tõsisemateks kui kõiki teisi küberkiusamise kriteeriumide stsenaariume. Samuti tuleb märkida, et kuigi kaks küberkontekstile omast kriteeriumi, avalikkus ja anonüümsus, jäid mõlema vanuserühma seas pigem tagaplaanile, näitasid tulemused, et need on noorematele kui vanematele õpilastele olulisemad. Nooremad õpilased pidasid avalikkusega seotud stsenaariume tõsisiemaks kui anonüümsuse kriteeriumiga stsenaariume. Lisaks hindasid nooremad õpilased avalikke stsenaariume tõsisemaks kui vanemad õpilased. See näitab, et küberkeskkonnale omaseid kriteeriume tajuti vanuserühmade lõikes veidi erinevalt.
Privaatsuse rikkumise ja visuaalse küberkiusamisega stsenaariume peeti tõsisemaks kui kirjalik-verbaalset käitumist ja ignoreerimist sisaldavaid stsenaariume. Tulemused näitasid ka seda, et nooremad õpilased hindasid privaatsuse rikkumist sisaldavaid stenaariume tõsisemaks kui visuaalset küberkiusamist. Vanemate õpilaste hinnangud olid vastupidi. Selle põhjal võime eeldada, et erinevad vanuserühmad võivad kiusamise ennetamise ja sekkumisprogrammides vajada suuremat keskendumist konkreetsetele küberkiusamise tüüpidele. Stsenaariume, mis sisaldasid ignoreerimist, peeti vähem küberkiusamiseks ja hinnati ka kõige vähem tõsiseks, eriti vanemate õpilaste seas. Eesti noorukite jaoks näib ignoreerimine olevat pigem kaitsereaktsioon agressiivse käitumise vastu, s.t küberkiusamise lõpetamiseks. See on ka Eesti õpilaste jaoks üsna loogiline reaktsioon, sest küberkiusamise vältimiseks või selle lõpetamiseks soovitavad vanemad või õpetajad sageli kiusaja välja jätta või blokeerida. Sellest tulenevalt on oluline õpetada õpilasi eristama tõrjutuse kui toimetulekustrateegia ja tõrjutuse kui küberkiusamise erinevust.